Only $2.99/month

Eesti Wabariik 1920. -1930. aastatel

Terms in this set (10)

Peamiseks eesmärgiks oli kindlustada omariiklus. Suurimaks ohuallikaks peeti Venemaad ja ka Saksamaad. Loodedi abi saada Rahvasteliidult ning demorkaatlikelt suurriikidelt, kui kahjuks ei õnnestunud luua ühtegi kokkulepet Eesti julge oleku kindlustamiseks, sest välisilm huvitus Eestist väga vähe, ehhki lääneriigid tunnustasid Eesti iseseisvust juba 1921 aastal. Kuid neilt abi saada muutus veelgi ebatõenäolisemaks nende riikide aetava lepituspoliitika pärast, mis toimus väikeriikide arvel. See tekitas Eestis umbusaldust nende riikide suhtes. Veelgi rohkem raskendas suhteid lääneriikidega pärast riigipööret kehtestatud demokraatiapiirangud, mis tekitasid paratamatult tõrjuvaid hoiakuid. 1920. aastatel püüti luua Balti Liit (Eesti, Läti, Leedu, Soome, Poola), mille alusel kõik oselised oleksid osutunud üksteisele abi sõjalise rünnaku korral. Kuid selle liidu loomine ebaõnnestus oma vaheliste lahkhelide ja Venemaa vastasseisu tõttu. Eesti liitus Rahvasteliitu 1921. aastal ning tegi seal aktiivselt tööd kaasa, osaledes rahvusvahelistel nõupidamistel ning ühinedes kõigi oluliste otsuste ja kokkulepetega. Kuna 1920. aastatel rahvuslik olukord vähenes, vähenes ka osht Eestile, näis, et julgeoleku tagamiseks piisab tihedast koostööst rahvaste liiduga. Ainsaks tegelikuks sammus Eesti julgeoleku kindlustamiseks jäi 1923. allakirjutatud Eesti-Läti kaitseliiduleping. Püüti normaliseerida suhteid vaenlastega - Nt 1920. aastatel Eesti-Saksa vastuolud asendusid peagi tihenevate majandus- ja kultuurisidemetega. 1930 aastatel olid Eesti-Vene suhted näiliselt heanaaberlikud. Venemaa loobus ajutiselt maailmarevolutsiooni plaanidest ja ajas kooseksisteerimise poliitikat. Venemaa tugevnes ja see andis põhjuse muretsemiseks. Ta lõi Saksamaavastase ühisrinde ja tahtis sellesse kaastata ka Baltiriigid. 1934. aastal oli kavatsus sõlmida Eesti-Vene vastastikuse abistamise leping. Venemaa väitit et Saksamaa ohustab nii Venemaad kui ka Baltiriike mis tõttu peavad nad tegema koostööd. Selleks nõuti, et Eesti lubaks rajada oma territooriumile Punaarmee baasid. Kui kartes, et Venemaa kasutab seda kui okupatsiooni teostamiseks, tõrjus Eesti juhtkond kõik ettepanekud eemale. Venemaaga suhtlemises saavutati vähe, kuid sõlmiti hulk igasuguseid kokkuleppeid. 1932. aastal Venemaa peale surumise tagajärjel kirjutati alla mittekallaletungileping, kuid see ei taganud Eesti julgeolekut, see olenes Moskva heast tahtest. Lepingu kohaselt pidid mõlemad pooled austama partneri suveräänsust, siseriikliku korraldust ja riigipühade puutumatust, kohustusid hoiduma teoneteise vastu suunatud rünnakutest ja lahendads tüliküdimusi rahumeelsel teel. Eesti ei leidnud otseseid toetajaid tema iseseisvusele ning ta ei soovinud liituda nii Saksamaa kui ka Venemaaga, sest kui yhe riigi eelistamisel, muutud sa teise riigi rünnaku märklauaks. seega 1938. erapooletuse toonitamiseks teatas Eesti koos Läti ja Leeduga, et nad ei osale sõjas.

Natside võimule tulek tähendas Eestile julgeolekuriskide suurenemist. Eesti-Saksa sõjaväelaste suhted tihenesid, 1939. aastal kehtestati Eesti-Saksa mittekalleletungileping. Saksamaas näeti ainsat riiki, kes suudaks osutada vastupanu Punaarmeele. Selles aga nähti Eesti astumist Saksamaa poolele. 1930. aastatel Rahvuslik olukord teravnes, Venemaa, Saksamaa muutudid järjest sõjakamaks, jt demokrastlikud suurriikidel ning Rahvasteliidul ilmnes suutmatus lahendada rahvusvahelisi probleeme. Nendes tingimustes polnud Eesti püüded kindlustada oma julgeolek tulemuslikud. Eesti osutus Teise maailmasõja puhkedes rahvusvaheliselt isoleerituks.
Esimest korda kadus oht kaotada rahvuslik kultuur saksastudes või venestides.

Pöörati tähelepänu haridusolude paranemisele, pandi alus eestikeelsele kõrgharidusele ja teadusele. Laienesid kultuuri kontaktid välismaaga, võõrkeeltesse tõlgiti eesti teoseid, eesti teadlased said tunnustust välismaal, paljudes Euroopa linnades tooimusid eesti kunsti näitused, Eesti sai osaleda olümpiamängudel kust naid tõid palju medaleid. Rahavakultuur muutus rikkamaks ja kaas aegsemaks, rahavahulgad oslesid aktiivselt kultuuriloomes- ja tarbimises. Jätkus muusikapäevade ja laulu ja tantdupidide tradritsioon, tekkis rohkesti uusi orkestereid ja koore, uued teatrid, tegutses sadu asjaarmastajate näitetruppe.


Kultuuri rahastati nii riigi eelarvest kui ka Kultuurkapitali vahendusel, mis jagas stipendiume ja preemiad kirjanikele, kunstnikele, näitlejatele, heliloojatele, sportlastele jne, ning toetas olulisemaid kultuuriasutusi ja ühinguid. Laienenud väliskontaktidele asendusid senised ühekylgsed saksa ja vene kultuuri mõjud inglise, prantsuse, skandinaavia ja soome-ugri mõjudega.

Aktiivselt tegutsesid mitmed kultuuri suhtlust korraldavad organisatsioonid, tutvustades Eesti kultuurisaavutusi välismaal ning väliskultuuri Eestis.

Senist talurahvakultuurist kasvas välja moodne euroopalik kõrgkultuur. Suurenes elukutseliste kirjanike, näitlejate, muusikute, kunstnike, jne arv, tekkis palju uusi teatreid, koore, orkestreid..

Linnades ja maal kujunes tihe rahavmajade võrk, tegutsedesid mitmesugused seltsid, ühingud, ringid jne.

Eesti riik toetas ka vähemusrahvaste kultuuritööd: nii rahvuskeelsete trükiste väljaandmist ja ka rahvuslike kultuuri ja haridusseltse, laulukoore jne. 1925. aastast hakkas kehtima vähemusrahvaste kultuurautonoomia.

Venekeelne õppetöö asendati eestikeelsega. Üleminek ühelt kooliastmelt teisele muutus sujuvamaks, likvideeriti koolitüüpide paljusus, ühtlustati õppekavad.

Peamiseks teaduskeskuseks kujunes Tartu ülikool, tähtsaid teadustöid tehti ka Tallina Tehnikaülikoolis, teaduslikes seltsides (Õpetatud Eesti Selts, Loodusuurijate Selts, Akadeemiline Ajaloo Selts jne). 1938. asutati eesti teaduste akadeemia, mille ülesandeks oli teaduse edendamine, saavutuste tutvustamine, rahvusvaheliste sidemete avardamine. Erilis tähelepanu pöörati eesti keelele, kirjandusele, rahva luulele, ajaloole, arheoloogiale, geograafia edendamisele.

Tänu avardunud kirjutamisvõimalustele muutusid eestikeelsed tükised muutusid üldkättesaadavateks. Kasvas ajalehtede ja ajakirjade arv, millest enamik olid suunatud kindla lugejaskonna huvide ja maitse rahuldamisele.

Eesti ilukirjanduses oli valitseval kohal proosa, eelkõige realistlik romaan. Näitekirjanduse taassünd , rahvakomöödiate ilmumine. Arenes ka luule.

Eesti muusika rikastus nii uute sünfoonniliste suurvormide kui ka kammermuusika ning koori ja soololauluga. Noored helikunstnikud.

Teatrielu keskuseks kujunes Tallinn, kus asus kol kutselis teatrit. Palju uusi teatreid, elukutselisi näitlejaid, näiteringe. Arenes ka filmikunst, esimene täispikk mängufilm, muistset vabadusvõitlust kajastav "Mineviku varjud" linastus 1924. aastal ja esimene helifilm "Kuldämblik" ilmud kuus aastat hiljem. Eriti kõrge taseme saavutasid eesti operaatorid dokumentalistika vallas.

Tekkis suur hulk erinevaid spordiseltse. Eesti Spordi Keskliitu kuulus 1940. aastal 243 kohalikku seltsi 15000 sportlasega. Kõige populaarsemad spordialad olid maadlemine, tõstmine, pallimängud, kergejõustik ja laskmine. Korraldati spordipidusid ja isaleti rahvusvahelistel võistlustel.